Mis jääb inimese teha?

Mati Mõttus
Arvutitunnetuse lektor, Tallinna Ülikool

Tööstuses on robotid tulnud, et jääda – need saavad väsimatult töötada, suudavad märgata seda, mida inimsilm ei näe ja reageerida kiiremini ohule. Ometi ei oska robotid veel otsustada, kas nende tegevus on mõistlik, eetiline või üldse vajalik. Mida rohkem ülesandeid masinale anname, seda teravamalt kerkib küsimus: mis jääb inimese teha? 

Tootmisruumides on muutunud täiesti tavaliseks, et me ei näe enam ühtegi inimest. Robotid panevad kokku autosid, valmistavad elektroonikakomponente ja juhivad terveid tootmisliine. Mõnikord lähevad automaatselt toodetud seadmed omakorda tööle keskkonda, kus samuti ühtegi inimest ei ole. 

Kas sellisel juhul polegi inimest enam vaja? Mina nii ei arva. Inimese roll on ehk muutunud kohati vähem nähtavamaks, kuid see pole süsteemist kadunud. 

Inimene on tootmisega seotud mitmel moel 

Isegi siis, kui tootmisliin töötab täiesti automaatselt, on selle väljundit kellelegi vaja. Kõigepealt tuleb vaadata lõppkasutajat: kas valmiv toode on talle kasulik, kasutatav ja vajalik? Samuti võivad olulised olla toote välimus ja kasutamise nauditavus. 

Näiteks peab kuskilt tulema otsus, et nüüd on vaja valmistada punaseid autosid. Robot võib auto väga täpselt kokku panna, kuid ta ei otsusta, millist autot inimene endale soovib. Kui mina oma viimast autot ostsin, oli mul punase auto leidmisega raskusi. See on lihtne näide, kuidas automatiseeritud tootmine saab alguse inimese vajadusest ja eelistusest. 

Teine oluline osaline on ettevõtja, kelle jaoks loevad tootmisliini hind ja tasuvus. Kuskil jookseb piir, millest alates tasub kasutada roboteid ja millal on odavam palgata inimesi. Nii viiakse endiselt palju tootmist piirkondadesse, kus tööjõud on odavam, selle asemel et rajada täielikult robotiseeritud tehas Ameerikasse või Euroopasse. 

Lisaks tuleb arvestada inimestega, kes süsteemi juhivad ja hooldavad. Nende jaoks on olulised tootmisliini jõudlus, hallatavus ja usaldusväärsus. Kas saame robotit ülesannete täitmisel usaldada? Kui palju suudab ta teha? Kui sageli vajab süsteem hooldust ja kes sekkub siis, kui midagi läheb valesti? 

Lõpuks on automatiseerimisel ka ühiskondlik ja poliitiline mõõde. Peame küsima, kas robotite kasutamine on eetiline ja seaduslik ning millist mõju avaldab see inimestele ja ühiskonnale. 

Masinad on saanud paremaks ka selles, milles varem oli tugev inimene 

Ameerika psühholoog ja inimfaktori uurija Paul Fitts võrdles 75 aastat tagasi valdkondi, milles on paremad masinad nendega, milles on paremad inimesed. 

Masinate tugevusteks peeti kiirust, mälumahtu, järjekindlust, arvutusvõimsust ja võimet töödelda suures mahus informatsiooni. Näiteks saab masin toetada inimese lühimälu, jättes meie asemel asju meelde ja meenutades neid meile õigel hetkel. Teise näitena suudab inimene täielikult keskenduda ainult ühele objektile korraga, kuid masin võib samal ajal jälgida mitut protsessi ja inimest hoiatada, kui midagi muutub. 

Inimese osaks jäid Fittsi sõnul tunnetus, taju ja pragmaatiline mõtlemine. Tänasel TI ajastul ei ole viimati mainitud tugevused enam sugugi nii selged. Näiteks on meie meeleline taju piiratud. Inimene näeb ainult nähtava valguse spektrit, kuid masinad suudavad tuvastada infrapuna- ja ultraviolettkiirgust. Samamoodi saavad seadmed registreerida infra- ja ultraheli. Masinad võivad inimest ületada reaktsioonikiiruses. Seda näeme näiteks TI-põhistes autode juhiabisüsteemides, mis suudavad adekvaatselt ohtu tõlgendada ja reageerida sellele kiiremini kui juht. 

Seega on masinad tunginud valdkondadesse, mida varem peeti inimese tugevusteks. 

Milleks on inimest endiselt vaja? 

Vaatamata masinate kiirele arengule ei suuda need minu hinnangul veel anda olukordadele selliseid põhjendatud hinnanguid, mida on vaja keerukate otsuste tegemisel. 

Inimene peab arvestama riskide, esteetiliste ja eetiliste kaalutluste ning sotsiaalsete normidega. Sama lahendus ei pruugi sobida igasse olukorda, isegi kui see on tehniliselt võimalik ja majanduslikult kasulik. 

Jätkuvalt on inimese tugevuseks improvisatsioonivõime. Me suudame olla loomingulised, reageerida ootamatule olukorrale ja teha järeldusi puuduliku teabe põhjal. Masinad on väga head loogiliste seoste leidmisel ja etteantud reeglite järgimisel, kuid uudses olukorras peab ikkagi inimene otsustama, mida teha. 

See tähendab, et tulevik ei pea seisnema inimese ja masina vastandamises. Mõistlikum suund on koostöörobotite arendamine: inimene ja masin toetavad teineteist ning kumbki teeb seda, milles ta on tugevam. 

Hea robot peab oskama inimesega arvestada 

Nägin Frankfurdi lennujaamas robotit nimega Bella, kes aitas restoranis toitu ja jooke transportida. Ettekandja sõnul oli Bella vahel põikpäine: kui robot jäi teele ette, ei saanud ta aru, et inimene soovib mööda minna. 

See on väike, kuid kõnekas näide. Tehniliselt võib robot oma põhiülesandega hakkama saada, kuid sellest ei piisa. Ta peab toimima keskkonnas, kus liiguvad inimesed, kelle vajadusi, kavatsusi ja käitumist tuleb arvestada. 

Just siin tulevad mängu inimfaktori uuringud. Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudis hindame interaktiivseid tooteid ja nende kasutamist ning uurime, kuidas inimesed ja robotid töö käigus teineteist mõjutavad. Uurime, mida suudab robot ja kuidas inimene robotit mõistab, usaldab ja kasutab. 

Automatiseerimine ei tähenda, et inimene võib käed roolist lahti lasta 

Robofesti ettekande järel küsiti minult, kas julgeksin sõita isesõitva autoga Võrust Tallinna. Minu autol on olemas mõned isesõitmise võimed, kuid olen selle süsteemi ka välja lülitanud kui sõiduraja hoidmise abi üritas mind Tallinnast Tartusse sõites kaks korda teelt välja juhtida. 

Täielikult ise sõitvalt autolt ootame sisuliselt sajaprotsendilist kindlust, et süsteem ei tee viga. Samal ajal olen veendunud, et juhiabid on eluliselt vajalikud. Näiteks veoauto taga mõne meetri kaugusel sõites, ei pruugi veoki pidurdamisele piisavalt kiiresti reageerida. Masin võib sellises olukorras olla inimesest kiirem ja õnnetuse ära hoida. 

Seetõttu ei ole õige küsimus, kas inimene või masin on parem. Küsida tuleks, millistes ülesannetes saame masinat usaldada, millal peab inimene säilitama kontrolli ning kuidas kujundada süsteem, milles inimese ja masina tugevused teineteist täiendavad. 

​​​Mida rohkem suudavad robotid meie eest ära teha tüütuid, igavaid ja ülejõukäivaid töid seda rohkem jääb meil aega seada eesmärke, hinnata olukorda, teha põhjendatud otsuseid ja vastutada nende tagajärgede eest. Lisaks eelnevale jääb meil rohkem aega nautida elu! Just see jääbki inimese teha.