Eesti tööstuse tulevik: kahanev keskkonnajalajälg, kasvavad erainvesteeringud

Olukorras, kus tööstustoodang on langenud enam kui aasta ning jaanuar tõi uued maksutõusud, on muutus mitte ainult konkurentsieelis, vaid vahel vältimatu vajadus. Millised need olla võiksid, arutlevad tehisintellekti- ja robootikakeskuse AIRE nõuandva kogu liikmed.

Riigikogu liige Andres Sutt peab olulisimaks vähendada keskkonnajalajälge, sest seda ootavad investorid ja tarbijad – eriti noorem põlvkond. Investeeringud keskkonnajalajälje vähendamisse on konkurentsieelis. „Erainvesteeringute maht peab kasvama vähemalt viis protsendipunkti, parem veel kui kümme. See tähendab, et aastas tuleks investeerida suurusjärgus kaks kuni neli miljardit eurot rohkem,“ leidis Sutt, lisades konkreetseid soovitusi: investeeringud taastuvenergeetikasse, puhast energiat tarbivasse energiamahukasse tootmisse ning tehisintellekti kasutuselevõttu.

Tehisintellektipõhised lahendused ei ole ainult globaalsete ettevõtete nagu Facebook, Amazon, Google mängumaa, see on kasvav tehnoloogiavaldkond, mille nutikal rakendamisel saavad enda tööd parendada ning suurema lisandväärtusega tooteid välja töötada kõik ettevõtted, kes kasutavad oma ärimudelis veidigi andmeid. Just seda valdkonda toetab nõu ja rahaga tehisintellekti- ja robootikakeskus AIRE.

Andres Sutt soovitab kasutada ära kogu tuuleenergia potentsiaal. Selleks peaksime investeerima maismaa tuuleparkidesse ca 6 miljardit eurot ja meretuuleparkidesse ligi 20 miljardit eurot ning seda selle kümnendi jooksul. Näiteks on iirlased hinnanud, et nemad ekspordiks umbes 90 protsenti meretuulest toodetud energiast ning nende potentsiaal on meie omast oma kümme korda suurem.

Suti ideel on ka teine pool – tuuleenergia tootmine eeldab rohelise vesiniku ökosüsteemi loomist. Teine tuuleenergia positiivne kaasmõju on ukse avamine energia- ja kapitalimahuka rohelise tööstuse tekkeks. Öeldakse, et see on muna ja kana küsimus, kuid tööstusinvesteeringute tulekuks peab esmalt olema kana ehk roheline energia ning siis tulevad ka munad ehk tööstus.

Tulevikutööstuse alus on infotehnoloogia

Tarkvararobootika ettevõtte Flowit partner Juhan-Madis Pukk leiab, et vaja on luua mitte ainult IT lahendusi, vaid sünergiat tööstuse ja infotehnoloogia vahel. Selline koostöö aitaks luua uusi nutikaid omatooteid, mida eksportida ja mille marginaal oleks allhankest tunduvalt suurem. Puki sõnul on selleks vaja kombineerida erinevad oskused tööstusest, inseneeriast, infotehnoloogiast, disainist, turundusest ja müügist. „Hea näide on see, et näiteks Ajujahis on äppide kõrval üha rohkem tarku füüsilisi tooteid ja kombinatsioone mingite konkreetsete murede lahendamiseks,“ tähendas ta.

Ta meenutab, et IT-valdkond hakkas kiiresti arenema, sest olime unikaalses positsioonis, kus kõike pidi nullist looma. Ei olnud vanu süsteeme, mis oleks seganud uue loomist ja vaba mõttelendu. Sama rada ja analoogseid loogikaid järgides on tekkinud startup-kogukond. Tänu haridussüsteemi heale tasemele ja õnnestunud riskantsetele otsustele nagu Tiigrihüpe ja arvutiklasside vaba kasutus, saime tuule tiibadesse. Algselt paljuski teenusettevõtteid arendades, kellest mitmed on täna väga edukad välisturgudel, oleme jõudnud samm-sammult just oma toodete arendamiseni, olgu see siis Skype, Wise, Bolt või paljud teised.

Ka ettevõtja, visionäär ning Eesti Masinatööstuse Liidu nõukogu esimees Veljo Konnimois soovitab panustada IT-sse: „Kui IT-teenuste ja toodete osakaal 2/3 osas lähema kümne aasta jooksul majandusest enda alla ei võta ega väärtust loo, siis ei saa rääkida sellest, et Eesti tööstusel on tulevikku.“

Jukka Partikainen ABBst peab tuleviku kindlustamiseks vajalikuks investeeringuid: „Kuna meie ressursid Eestis on piiratud, siis on oluline et meil on selge visioon ja strateegia paigas, kuhu me panustame. Portfoolio ei tohi olla liiga lai – ei ole võimalik korraga keskenduda kõigele, tuleb targalt valida. Rahvusvahelised investeeringud ja raha tulevad siia ainult siis, kui meil on piisavalt oskuseid ja tööjõudu olemas. Selle tagamiseks tuleb teha iga päev tööd ka järelkasvuga.“

Konnimois lisab: „Meil pole selliseid fundamentaalseid investeeringuid, mida ei saa ringi pöörata või mis takistaksid turuga kaasa minemist. Kui aga turg on nõudnud investeeringuid, oleme saanud need paindlikult ellu kutsuda.“

Näiteks saaks eeliseks pöörata vanad nõukogudeaegsed tootmispiirkonnad – mitte küll loomakasvatuseks, vaid uue väärtuse loomiseks. Nende piirkondade arendamiseks soovitab Konnimois kasutada näiteks tõukefonde.

Uuenduslikud inimesed ja arenev kultuur

„Meie tugevuseks on paindlikkus ja oskused,“ leiab ABB juht. „Eesti on korduvalt tõestanud, et suudame kiirelt muutuvate oludega kohaneda ja vajadusel suunda muuta. Samuti on meil hea allhankijate võrgustik. Bürokraatia on Eestis madalal tasemel ja see teeb äritegemise oluliselt lihtsamaks. Eestis on rikas ka uute ideede poolest.“

Aga meepotis on ka tõrva. Konnimois toob nõrkustena välja inimesed, kellel pensionile on vara minna, aga endal ideid enam pole ja teiste uusi mõtteid ligi ei lasta. „See on paigalseis, mis ei vii meid arengus edasi. Seda nii avalikus sektoris, kohalikes omavalitsustes, ettevõtluses,“ usub Konnimois, leides, et põlvkonnavahetus võiks toimuda kiiremini. Küll aga võiksid kõrvale astuvad inimesed aidata noortel ehk teinekord hoogu pidurdada või enne otsustamist leida uus vaatenurk.

Partikainen teab, et tööstuse kultuur on Eestis veel noor võrreldes Kesk-Euroopa ja lähinaabritega. Meie ühine väljakutse on rohkem näidata, kuivõrd kaasaegne ja mitmekülgne on Eesti tööstus. „Meil oleks vaja rohkem osaleda ka näiteks Euroopa messidel ning tuua meie tööstus ja oskused rohkem pildile ka väljaspool Eestit. Aga kõik algab taaskord meie haridusbaasist – meie koolides peaks olema ka rohkem õpetajaid, kellel on nii oskusi kui ka kogemust tööstusest. See aitaks oluliselt kaasa tehniliste erialade esiletõstmisel koolides,“ leiab Partikainen.

Pukk leiab, et partnereid tuleb leida ka Eesti välisesindajate hulgas, kellel võiks olla kvoot aastas tuua 2 müügivihjet. Nende vahendamiseks on võimalik luua tehnoloogiline platvorm. Näiteks, suursaadik kuskil riigis läheb õhtusöögile, kus tema kõrval istub tööstur, kes kurdab, et tal on raskusi hea partneri leidmisega teatud tootele. Suursaadik võtab selle peale välja telefoni ja avab rakenduse, kus ta saab sisestada soovitud märksõnad ja hetkega leida võimalikud tarnijad Eestist.

Edukas tööstus vajab uut hingamist

Uut hingamist on vaja ka organisatsioonidel – kriisiaegadel vanaviisi toimetavad ettevõtted jäävad paratamatult kaotajaks. Võitjad on need, kes mõtlevad välja uusi lahendusi, pakuvad teistsuguseid teenuseid või muudavad hinnastust. Juhan-Madis Pukk leiab, et kriis on hea aeg leida konkurentide ja teiste valdkondade ettevõtete seast partnereid, kellega koos luua sünergias uusi lahendusi ja tooteid.

Konnimois soovitab võtta šnitti Wolf Groupist, kes on samm-sammult ehitanud üles mahuäri mitmel pool. Näiteks on nad Hispaanias tehast avamas, et olla Lõuna- ja Põhja-Ameerika turgudele lähedal. Ettevõtja eeskujudeks on ka Starship ja muidugi Skeleton Technologies. Meil võiks olla rohkem brände, mida müüa kontinentidevaheliselt. Eksport ei ole Soome müük, see on koduturg.

Wolf Group on ise öelnud, et Võrru on keerulisem transportida kui Helsingi, Vantaa või Jyväskylä piirkondadesse, kus on regulaarne transport olemas.

Kui müügiraadiused muutuvad suuremaks, siis tuleb julgeda ka neile turgudele lähemale minna. Müügimehi peaks rohkem nägema lennujaamades kui kontorites, nende hulka kuuluvad ka riigi esindajad. „Ma meelsamini kuulen vabandust, et ei jõudnud väliskohtumiselt tagasi ja ollakse lennujaamas lõksus, kui tobedaid vastuseid infotundides,“ põrutab Konnimois.

Suti arvates tuleb eeskujusid otsida nende seast, kes on meist mingis kategoorias paremad. Me ei saa kopeerida kellegi teise edulugu, kuid saame neist õppida ja kirjutada enda oma.

Jukka Partikainen peab meie eeskujudeks meie enda tööstureid. Meil on Eestis nii suur hulk tugevaid tööstusjuhte, mida näitab ka ABB ja Äripäeva Tööstusuudiste koostöös toimuv Aasta Töösturi konkurss. Samuti on meil head teadmised ministeeriumides (näiteks Haridus- ja teadus- ning Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium). Partikainen leiab kokkuvõtteks, et saaksime õppida rohkem teineteise kogemustest – nutikad juhid teevad koostööd.

FAKTIKAST

Ootamatu idee

Veljo Konnimois pakub välja koolide ja majandusmõju kooskõla mõõtmise: „Oleme PISA testides väga head, kuid me ei ole osanud oma oskusi rahaks teha. Arvan, et võiksime hinnata koole algkoolist kuni ülikoolini mõjukuse järgi. Millist mõju avaldas selle kooli konkreetne aste majandusele? Mitte vilistlaste arvu ega eksamitulemuste järgi. Vaid see, milline mõju oli nendel lõpetajatel ühiskonnale. Seda saab hinnata maksulaekumise järgi: millise keskmise palgaga nad turul osalevad.

Lõpetajate arv ja keskmine hinne on subjektiivsed. Mõju majandusele on objektiivne. Ühest otsast valab kool isikukoodid sisse, teisest otsast annab maksu- ja tolliamet ning äriregister teised andmed välja. Teatud filtreid sättides ja GDPR-iga kooskõlas saame me väga hea tööriista hindamaks, kus on puudujäägid ja kuhu peame juurde investeerima, et seda positiivset mõju skaleerida. Siin võib hakata silma paistma ka väike kool. Siin on hea näide Hando Sutter. Ta käis ühes eksperimentaalkoolis, kus võeti reaalained süvendatult ette. Terve tema lend oli geniaalne.

Autor: Krõõt Nõges, Tallinna Tehnikaülikool